Lihvimismasina arendamise ajalugu

1830. aastatel töötasid Suurbritannia, Saksamaa ja USA välja naturaalsete abrasiivsete ratastega veskid, et kohaneda karastatud osade, nagu kellad, jalgrattad, õmblusmasinad ja relvad, töötlemisega. Need veskid tehti ümber, lisades lihvimispead tol ajal olemasolevatele tööpinkidele, nagu treipingid ja höövlid. Need olid lihtsa struktuuriga, madala jäikusega ja tekitasid lihvimise ajal kergesti vibratsiooni. Operaatoritelt nõuti kõrgeid oskusi täpsete toorikute lihvimiseks. Ameerika Ühendriikide Brown Sharp Company toodetud universaalne silindriline veski, mida eksponeeriti 1876. aastal Pariisi näitusel, on esimene masin, millel on tänapäevaste veskite põhiomadused. Selle tooriku pearaam ja sabaosa on paigaldatud edasi-tagasi liikuvale töölauale. Kastikujuline voodi parandab tööpingi jäikust ja on varustatud sisemiste lihvimistarvikutega. 1883. aastal valmistas ettevõte kolonnile paigaldatud lihvimispeaga pinnalihvija ja edasi-tagasi liikuv töölaud. 1900. aasta paiku on kunstlike abrasiivide väljatöötamine ja hüdraulilise ajami rakendamine oluliselt edendanud lihvimismasinate arengut. Kaasaegse tööstuse, eriti autotööstuse arenguga on üksteise järel välja tulnud erinevat tüüpi lihvimismasinaid. Näiteks 20. sajandi alguses töötati silindrite ploki töötlemiseks järjest välja planetaarne siseveski, väntvõlli veski, nukkvõlli veski ja elektromagnetilise iminapaga kolvirõngasveski. Automaatne mõõteseade rakendati veskile 1908. aastal. 1920. aasta paiku hakati valmistama ja kasutama järjest tsentriteta veski, kaheotsa veski, rulllihvijat, juhtsiiniga veski, lihvimismasinat ja superviimistluspinki; 1950. aastatel ilmus ülitäpne silindriline veski peegellihvimiseks; 1960. aastate lõpus ilmusid kiired lihvimismasinad lihvketta lineaarkiirusega 60–80 m/s ning suure lõikesügavuse ja roome etteande lihvimisega pindlihvimismasinad; 1970. aastatel kasutati lihvmasinatel laialdaselt mikroprotsessoreid kasutavat digitaalset juhtimist ja adaptiivset juhtimistehnoloogiat.